Minu nimi on Piret.
Meil kõigil on oma lugu, mille järgi oma fookuse elus paika paneme ja mille järgi oma reaalsust loome. See lugu, mida mina endale jutustan ja elan, on Armastuse lugu, sest usun kõigest hoolimata, et kõik on armastus. Isegi kui me seda mingil hetkel ei näe.
Olen viimasel ajal küsinud endalt seda, et kuidas ma peaksin ennast nimetama, et inimesed mõistaks, millega tegelen.
Joogatunde andes olen 17 aastat end nimetanud joogaõpetajaks ja 18 aastat teraapiad tehes nimetanud end terapeudiks.
Kuna minu elutöö on tegelikult viimase 25 aasta jooksul olnud teekond iseenda juurde, oma eheda ja autentse põhiolemuse juurde, mille käigus olen ennast osadeks lahti võtnud ja siis uuesti kokku pannud ning neid taipamisi ja kogemusi teraapiaseanssidel, joogatundides ja koolitustel jaganud, siis võin ennast pigem nimetada hoopis teejuhiks.
Teejuhiks iseenda juurde.
Ja seda nende inimeste jaoks, kes on samuti võtnud sihiks end üles leida ja iseennast päriselt vastu võtta.
Ja kui ma suudan oma olemusega selles inimeses, kes minu juurde jõuab, midagi äratada, inspireerida nii, et ta hakkab kogema seda, kes ta tegelikult on ja hakkab kasutama oma andeid, on minu ülesanne täidetud.
